Shalini kiri

2. KUU

Sinu harjumused annavad sulle vabaduse

Mu armas Mannatera,

Sul on seljataga esimene kuu uusi treeninguid, smuutitamist ja uusi harjumusi. Kõik need tegevused on nõudnud sinult distsipliini ja soovi olla veel ägedam ja särtsakam. Võta minut ja tee endale mõttes pai – minu kogemus ütleb, et sageli ongi kõige raskem just algus – tahe on paljudel suur, aga tegudeni jõuavad vähesed. Sinu uus distsipliin annab sulle vabaduse. Imetlen sind väga!

Sel kuul räägime harjumustest ja jagan sinuga oma lugu, kuidas rituaalid muutsid minu vaadet elule ja kuidas igaüks meist saab tajuda oma reaalsust tänu pisikestele harjumustele nii palju optimistlikumalt ja sügavamalt.

Minu jaoks on olnud elu kõige ilusamatel hetkedel (ja neid on olnud nii palju) ja kõige raskematel hetkedel (ja neid on olnud kõige tõsisemaid ja valusamaid) maandavaks energiaks ja rahu allikaks just minu harjumused: mulle piisav uni (8-9 h), vara ärkamine rituaalidega (kella 5-6 ajal, tuttu 22 ajal), kirjutamine, hea toitumine ja naiselik treening. Just treening, mida tõepoolest naudin.

Veel mõned aastad tagasi tundsin väga sageli, et iga kuu mingitel nädalatel suutsin teha ürituskorraldustööd 100%, juhendada kõhutantsutrenne, olla hea kaaslane, kodus kõik korras hoida ja lisaks veel elada aktiivset sotsiaalset elu. Igal kuul aga järgnes sellistele positiivsetele nädalatele aeg, kus ma tahtsin kas siis ülekantud tähenduses või ka päriselt, nendele samadele kohustustele mõeldes lihtsalt nutta. Kõik kasvas üle pea ja iga väikene kohustus tekitas minus juba eos pinget. Ma väga ei tahtnud isegi telefoniga rääkida ja tihti jätsingi kõnedele vastamata.

Veel 4 aastat tagasi ärkasin sageli kell 11 päeval ja lasin ennast kaasa tõmmata igal tuuleiilil – mu tuju kõikus välistest asjadest tingituna päeva jooksul väga palju ja mu suhted olid rohkem sassis kui paljudel inimestel terve elu jooksul kokku. Enda ja loomulikult teistega. Mul polnud oma pesa, mul polnud väga ka arusaama, milline mu elu võiks olla, ma elasin väga tugevalt mingisuguses kujutluspildis ja muinasjutus, hoidsin kramplikult kinni materiaalsetest asjadest. Iga kohustus tekitas minus ärevust ja mul polnud energiat, et teha oma tööd, sageli mul polnud tuju, et üldse huvituda maailmast. Ma tegin aasta aega oma väikest kodulehte, muutsin pidevalt oma tegevuse suunda, siplesin mitme tegevuse vahel ja koguaeg mu soovid muutusidkõige ja kõigi suhtes. Mu parim sõbranna oli sellel perioodil ärevus ja ega pisaradki väga kauged tuttavad ei olnud.

Ma olin seda tüüpi, kes võis päevade kaupa enda peas pidada dialooge plussidest ja miinustest – mõelda välja vabandusi ja ettekäändeid, miks mitte kuhugi minna ja siis leida ikkagi põhjuseid, miks oleks ju tore minna. Tõeline pendeldamine fomo (fear of missing out) ja jomo (joy of missing out) vahel, mis loomulikult ei viinud mind mitte kuhugi. See oli omamoodi isegi agoonia – ja see käis minuga kaasas kõiges, mida tegin: vahet polnud, kas ma pidin valima kahe mehe vahel või mõtlesin, kas õhtul minna autot veel tankima. 

Ma ei olnud kontaktis oma sisetundega ja ei teadnud, kuidas ära tunda enda sees õiget vastust. Ma ütlesin vahetult enne ürituse toimumist, et ma ei jaksa tulla ja sain etteheiteid sõpradelt ja kaaslaselt. Ma arvasin ja uskusin väga pikalt, et mul on midagi viga – ma pidasin ennast tänamatuks, ebastabiilseks ja neurootiliseks. Ma olin äärmiselt segaduses ka ise, et kuidas ma saan koguaeg viimasel minutil alt ära hüpata – ma olin lubanud näiteks minna sotsiaalsele koosviibimisele, kui olin oma kevade faasis (follikulaarfaas) ja ilmselgelt avatud kõigele uuele, andsin sellest teada kogu maailmale ning sõpradele. Siis aga saabus ju paari nädala pärast sügise faas, (luteaalfaas) kus minu ainuke mõte oli kerra pugeda, valada oma süda päevikusse ja vaadata head filmi. Hakkasin otsima vigu kõiges: äkki pole mu suhe korras? Äkki ma pole millegi muuga rahul? Äkki ma olengi emotsionaalselt natukene rikkis?

Ma proovisin kasutada erinevaid tehnikaid: tellisin endale erinevad aja planeerimise märkmikud, kuid alati oli tulemus üsna sama. Mingi osa kuust oligi kõik ilus ja suutsin tegutseda plaani järgi – liikuda, toituda ja toimetada- aga mingi osa kuust olin ikkagi emotsionaalselt kokku jooksnud, sest jätkasin kogu kuu vältel sama energiaga plaanide tegemist.

Menstruatsiooni aeg oli minu jaoks väga vaevaline - tugev alakõhu-, selja ja peavalu, lisaks köha, sageli palavik kuni 40 kraadi ja nii iga kuu 1-3 päeva. Loomulikult ma arvasin, et ka sellises seisus võtab üks vapper naine ennast ikka kokku ja teeb mitu trenni päevas, korraldab reise ja töötab 12h, sest eelmine nädal ma ju olin olnud nii produktiivne ja kuidas ma siis see nädal vähem tubli olen.

Mingi hetk sain siiski aru, et see kõik pole loomulik osa naiseks olemisest ja läksin naistearsti vastuvõtule. Kuigi paljudes küsimustes on minu arst lihtsalt suurepärane, siis nende muredega olin peale arsti juures käiku veelgi rohkem segaduses. Arstilt sain kaasa järgmised soovitused:

  1. Kannata ära oma sümptomid. Lisaks pandi küsimärgi alla ka minu vaevuste reaalne olemasolu – valu olevat väga subjektiivne ja anti mõista, kas ma ei kujuta seda kõike psühholoogiliselt ette.
  2. Hakka võtma (u 30-aastaselt) beebipille vaatamata mu jutule, et ma soovin mingi hetk lähitulevikus tita saada. Soovitati selliseid pille, millega mul oleks menstruatsioon 3 x aastas.

Kuna arsti jutt tundus nii jabur, siis hakkasin ise antud teemat edasi uurima ja mõistsin: mul ei ole midagi otseselt viga, kuid minu keha ei ela minuga harmoonias ja sellest tulenevad ka minu ebameeldivad füüsilised ja vaimsed valud. Millest koosneb minu elu? Liikumisest, toitumisest, harjumustest, stressist, suhetest, unest ja minu tegutsemisest. Mis on nendes tegevustes vastuolus minu tervisega – kuidas ma saan neid kohendada vastavalt enda südame soovidele?

Sel ajal saingi aru, et paljude minu vaevuste põhjused võivad pärineda hoopis naise loomuliku rütmiga vastuolus elamises ja sellega seonduvalt enda jaoks valede otsuste tegemises, mitte endaga aus olemises. Ma mõistan nüüd, kui ebaloogilist kontseptsiooni me eneses kanname: me ei peagi olema füüsiliselt ja vaimselt pidevalt nii usinad ning me ei pea ka koguaeg elama puhkerežiimis. Õiges faasis puhkamine ei tee meid haledaks ja nõrgaks ning tegus olemine teises faasis on igati õigustatud. Hetked, kus meil on jõudu, on nutikas teha rohkem ära. Hetked, kus me oleme omadega läbi, on tegelikult head reflekteerimise ja enese analüüsimise momendid. Selline lähenemine naise elule teeb meid tarkadeks naisteks.

Võin sulle kinnitada, et paljude GraceFiti naiste mõtted on samad – me teeme liiga palju, kiirustame ühest kohast teise ja kaotame kontakti endaga. On hetki, kus on vaja maha istuda, kirjutada, mõelda või jalutada – ja teha otsus: öelda mingitele inimestele ja tegevustele “ei” ning sa tunned, kuidas sul hakkab palju kergem ja järsku vabaneb nii palju uut energiat asjade jaoks, mida soovid teha. “Ei” ütlemine ei pea olema ebameeldiv ja ebaviisakas – tee seda armastuse ja hoolimisega. Ning ennekõike armastuse ja hoolimisega enda vastu ♥  

Ma järgisin umbes aasta aega sama rütmi, mida Sven praktiseeris – sama äratus, sama dieet ja tegin iga päev sama trenni (ka menstruatsiooni ajal). Me käisime ja läbisime mitmeid erinevaid kursuseid, mida viisid läbi tipptasemel õpetajad nagu näiteks Tony Robbins, Robin Sharma ja Eric Edmeades. Kõikidel seminaridel keskenduti teemadele, kuidas luua endale rutiini, olla produktiivsem jne. Iga päev soovitati sama rituaali – ärkamine, liikumine, toitumine ja harjumused. Kuigi need seminarid olidki äärmiselt inspireerivad ja suurepärased, siis on neis kõigis üks ühine joon – need on meestekesksed õpetused ja need ei loo vahet naiseks ja meheks olemisel.

Paljude naiste jaoks saavad järjepidevad head harjumused alles siis loomulikuks, kui mõistame, et meie rutiin peabki erinema vastavalt meie tsükli faaside energiatasemele. Igas nädalas väike erinevus ning muutus ongi naiste rutiin.

Me saame väga palju muuta oma enesetunnet sellega, et me õpime tundma, millal planeerida vastav tegevus oma ühte kalendrikuusse, mitte enam ühte päeva või isegi nädalasse. Kui me hakkame jälgima oma tsüklit, märkame üsna peagi, et iga kuu on meie käitumises, energias ja meeleolus 4 mustrit ehk aastaaega – ikka need samad kevad, suvi, sügis ja talv. Nii nagu aastaaegadele omaselt vahetame riideid ja tegevusi vastavalt hooajale, muutub ka meie energia ühe kuu raames. Sellisel viisil oma elu planeerides me mitte ainult ei hoidu enesesüüdistuse ja vahetult alt ära hüppamise lõksust, vaid reaalselt naudime iga oma ettevõtmist kordades rohkem, sest meie keha toetab seda. Sellist rütmi järgides on ülesanded väga loogilised ja me ei lähe pidevalt endaga vastuollu. Meil on tegelikult vaja kõike – nii aktiivset perioodi kui ka vaiksemat. Kui me teeme seda õigel ajal, siis me näeme, kui nauditav see on. Käärid tulevadki ajal, kus sul on vaikne periood, aga sa oled sunnitud tegema näiteks suure publiku ees esinemise (seda juhtub ka, sest maailm ei käi ainult sinu tsükli järgi, kuigi võiks! aga siis on tehnikad, kuidas ka selline olukord endale leebemaks teha, leiad need selle kuu alt). Näiteks teen ma täna ovulatsiooni ajal oma esinemised ja hilissügise faasis töötan üldiselt kodust. Sa saad teha palju rohkem ära palju efektiivsemalt ilma pidevalt tundmisega, et sinu ülesannete nimekiri on lõputu. 

Minu jaoks tuli tõeline läbimurre mu romantilises ja erialases elus, kui ma hakkasin aru saama, et naised ja mehed ongi bioloogiliselt erinevad, süvenesin nais- ja meesenergiatesse ning sain aru, et teatud rutiinid toovad meid lähemale enda tõelistele soovidele. Nüüd ma tean, et mul on valik ja ma võin usaldada oma sisetunnet ja keha – saab olla keskmes ja maandatud energias. Ka kõige hullematel kriisiaegadel.

Rahutunne annab meile ka täpselt teada, millal on meie südamel vaja olla üksinda, millal on vaja olla teistega, millal on vaja energiat saada ja millal me suudame seda anda. Ületöötamine ja eneseohverdamine jäägu meil samm-sammu haaval seljataha. Selline lähenemine kasvatab meile enesekindlust ja julgust panna enda soovid ettepoole. 

 

Tsükli tundmine annab sulle rahulolu ja enam ei kõiguta meid iga uus moesuund, kuidas olla ilusam või efektiivsem – ainukene moetrend, mis mind igal ajal kõnetab, on minu enda keha. Pannes oma tegutsemised veel õigesse tsükli faasi, siis näen, kuidas ma naudin iga oma ettevõtmist kordades rohkem, sest minu keha ja loomulik energia toetavad seda.

Kõik need asjad, millest kirjutan siin programmi vältel, on sageli olnud minu enda ämbrite kolistamised. Täna on mu elu väga erinev sellest, mis see oli mõned aastad tagasi ja ainuke, mida ma kellelegi sooviks tee peale kaasa anda on see, et võimalda endale ruumi ja õhku - vaikust. Vaikuses elavad küsimused ja ka vastused. Prioritiseeri enda soove, ära ole lükata-tõmmata, sest sa ei taha teistele pettumust valmistada ja valid selle asemel enda ohverdamise.

Aeg annab vastused, kui sa oskad selle aja enda jaoks mängima panna ehk praktiseeri oma harjumusi ja mõnikord lihtsalt oota. Sa jõuad selguse punkti, kus sa toimetad neutraalsemalt pinnalt, oled selge kanal ning oled teadlik enda energiast – ainult nii saad sa anda ja ammutada energiat võrdväärselt.

Väga palju teemasid sinu elus laheneb, kui sa saad paika enda südamele vastava elutempo ja valikud. Tean väga hästi, et meist paljud soovivad teha mitmeid tööalaseid asju ja hobisid paralleelselt. Lisaks igasugused sotsiaalsed üritused. Kuigi see on põnev, siis sellega koos kipub meil kaduma fookus ja see ka kaob ka südames. Väga sageli on tagajärjeks ärevus ja rahutus. Ma otsisin oma ideaalset tempot, energiat mitu aastat. Minule sobib ühele tegevusele, ühele inimesele ja pigem kindlale hobile süvendatud fookuse suunamine, kuid sinule võib lahendus olla midagi muud. Mis iganes see pole, siis soovitan väga võtta järgmise kuu jooksul aega ja üles kirjutada, kuidas sinu tähelepanu ja energia võiks sinu töö ja hobide, puhkuse, teiste ja sinu enda vahel jaguneda.

Peale mu emme surma ja enne mu isa surma, ütles mulle üks nõid, et ma peaksin tegema rituaale iga päev, muidu võib tulla must auk. 30 päeva enne seda olin ma tunnetanud, et hakkan iga päev tegema 10 erinevat väikest asja ja õhtuti kontrollin, kas tegin. See on olnud minu selguse võti ka kõige sügavamas leinaperioodis – ma pole mitte niivõrd tugev, vaid pigem rahulik ja selge. See ei hoia ära valu või igatsust, kuid see hoiab ära emotsionaalse kokku kukkumise. Harjumused hoiavad mind ka raskel ajal optimistlikuna. Heal ajal saavutan aga tänu neile oma parimad tulemused.

Ma olen ajaga õppinud, et oma harjumusi võiksime teha nii heal kui halval ajal. Heal ajal me teeme, sest see tõstab meid veel kõrgemale ja meil on neid pigem kerge teha, halval ajal on neid palju raskem teha, kuid kui meil on see kehas sees, siis teeme ikka. Ning see on ka siis aeg, kus mõistame, kui palju need aitavad meid tumedast kohast välja. Nüüd teen väga teadlikult ka kõige pingelisemal ajal oma rutiine (sellel ajal on need isegi vältimatud), mis teevad mul kehale head: sellisel viisil on ka suurte mahukate projektide tegemise rõõm nauditav, mitte ainult selle tulemus. Ma magan alati 8-9h, ma teen trenni, ma mediteerin ja söön hästi. Ükskõik, kui suured projektid ei oota või ükskõik kui suurt kaotust ma läbi ei ela. 


Ma olen kirjutanud kümneid lehti, milline on minu ideaalne päev, ideaalne kuu, ideaalne aasta. Seda kõike eesmärgiga, et veeta see elu siin sellisel viisil, et see on ikka vastavalt minu soovidele elatud. Ma tulin päeva lõpuks koju, avada märkmiku ja panna kirja, kui palju trenne ma soovin teha, kui palju oma aega, kui palju arvutis tööd, kui palju perega olla, sõpradega. Milliseid suhteid ma soovin, millist tööd jne. Väga detailselt. Katsetasin ühte stsenaariumit ja kui see ei sobinud, proovisin teist. Kirjutasin ja katsetasin kuni selle kohani, kus ma olen täna. 

Ilusat oma rutiinide ja tempo leidmist,