Mul on olnud alates väiksest tüdrukust tohutult keeruline seedimine. Väiksena arvasime emmega, et see tuleb minu india geenidest, tegelikult muidugi polnud meil aimugi, miks see nii on.
Mäletan juba 4-aastasest alates, kuidas minu kõhukene ja selle valutamine oli minu ja mu emme omavaheline teema. Me rääkisime sellest pidevalt ja seda kuni viimase kevadeni, mil ta siin maises elus oli.
Nii mõnigi tark inimene räägib, et enne, kui me sünnime siia ellu, siis hingetasandil me teeme endaga kokkuleppe, kui kauaks me siia jääme ning kuidas ja millisel hetkel me ka lahkume.
Nüüd olen mõelnud, et ehk ongi tõesti nii – meie mõistus küll ei tea seda, kuid hingetasandil oleme me kõik endale elutee ette valinud.
Minu emme ootas justkui ära Sveni tuleku mu ellu, kes parandas minu seedimise ja kõhu valutamise teemad. Ta teadis, et Sveni peale saab ta olla kindel ja siis võib ta rahumeeli minna kuhugi pehmesse, luksuslikku ja ilusasse kohta. Ja tagantjärele on väga südantliigutav mõelda, et Sven hoolitses lõpus ka mu emme eest – emme viimastel nädalatel istusid nad kahekesi tema voodil ja jõid rohelist smuutit…