Shalini kiri
5. KUU
Ole aus enda vastu… ja siis natukene veel!
Sageli me tahame veenda teisi (ja sealjuures ka ennast), et me oleme päriselt enda vastu ausad olnud… Sageli me ei teagi ja pole võib-olla õppinudki, mis see päris ausus on… Ja see on ka nii normaalne – nii inimlik. Ka selle tunnetamine võtab aega.
Ausus ei tähenda alati seda, et sa pead minema ja kõik ära muutma või kõik välja ütlema kõigile… Kuid endale ehk võiksime?
Me elame, hingame ja tegutseme sageli automaatsel programmil. Veelgi sagedasemalt oleme me kujundanud oma elu vastavalt kellegi teise soovidele ja mõjutustele. Või on see tee peal niimoodi läinud ja oleme juba ammu kaotanud oma soovid, aususe ja hääle?
Võib-olla pole me veel oma häält leidnudki?
Enesele valetamine ja eitus on üks sagedasem asi, mida me endale teeme. Me põgeneme teistesse teemadesse, vaigistame oma ketravaid mõtteid ja tundeid ja nii saab sellest suurepärane muster, mis ei vii meid edasi, vaid pidevalt ringiga tagasi ebatervesse kohta.
Vahest peabki juhtuma midagi ebamugavat, et me raputaks ennast sellest mustrist vabaks. Mõnikord me peame ise tekitama endale selle ebamugava olukorra. Seisma silmitsi. Tundma seda ebamugavat tunnet.
Kuid me ei pea ootama seni kuni juhtub midagi tõsist – kas meie füüsilise või vaimse tervisega. Või meie lähedasega. Tark õpib teiste kogemustest.
Ausus enda vastu on number üks, kuhu me võiksime liikuda. Kui me ei jäta endale ruumi ja õhku aususeks, siis see kipub tulema meile ringiga tagasi. Ning see mõjub meile destruktiivselt – nii füüsiliselt kui vaimselt.
Aus olemine enda vastu ei tähenda, et sa peaksid kõike ellu viima ja kõike elus muutma. Kuid juba tunnistamine, et mul on need tunded, kuigi ei tohiks, on vajalik enda jaoks. Otsustada ausalt, millise tee valin. Teadlikult. Ja see ei pea olema kuidagi vähem hea tee, kui see teine tee. See on lihtsalt teine suund.
Ma kogesin suurt nihet, kui hakkasin olema aus enda vastu ja siinkohal ma mõtlen seda päris ausust. Ma hakkasin välja kirjutama ja ütlema endale ka asju, mis ei kõlanud nii ilusti, kuid olid väga ausad südames.
Tunnistasin tundeid, mida ei oleks tohtinud tunda.
Teadvustasin mõtteid ning mustreid, mis olid väga destruktiivsed.
Olin aus, et ma võin käituda silmakirjalikult. Isegi, kui ma ei tahtnud sellega halba ja see oli alateadlik. Aga see oli tõde.
Alles siis sain aru, kui põnev on päris ausus. Alles sellel hetkel sain ma päriselt liikuda aususe poole ja enda soovide tunnetamiseni.
Ja kui palju see taipamine võib muuta meie elu! Kui palju rohkem ma võin tunda tunnet, et appi kui kerge nüüd on olla. Nagu koorem oleks langenud, mingi tohutu ärevus kadunud. Jah, see ausus pole alati piltilus, aga sel polegi tähtsust. Tähtsust oli sellel, et ma tundsin, et ma olen koju jõudnud. Ärkanud enda sees. Äratanud oma südame. Tunnetanud taas, et mu süda lööb. Ja lööb heas tempos.
Meil kõigil on oma mõtted ja hääl…ja need on väärt kōlaks. Siis, kui on õige hetk. Võib-olla alguses peavad need kõlama ainult sinu mõtetes. Anna sellele aega.
Kui Sul on oma hääl, siis hääle omamise juurde käib ka oskus alati mitte oma häälest valjult ja domineerivalt teada anda. Vaikimine ja kuulamine on hääle ja aususe juures sama oluline osa.
Ma soovitan ikka ja jälle leida aega, et luua vaikus ja rahu. Täpselt nii palju, kui Sina vajad seda. Mõni talub seda rohkem, teine vajab seda rohkem.
Ja siis, kui on vaikus loodud, kirjuta/mõtle südamest ja ausalt. Ja siis natukene veel ausamalt. Nii, et sinu hing heliseb ja sinu keha väriseb. Elevusest ja ootusest – aususest enda vastu.
On üks ilus väljend – halb päev egole on hea päev hingele.
Jõua kohta, kus Sa oled olnud aus ja siis nüüd… ole natukene veel rohkem… Täiesti lõpuni – iga oma ilusa keharakuga.
