Ja kui palju see taipamine võib muuta meie elu! Kui palju rohkem ma võin tunda tunnet, et appi kui kerge nüüd on olla. Nagu koorem oleks langenud, mingi tohutu ärevus kadunud. Jah, see ausus pole alati piltilus, aga sel polegi tähtsust. Tähtsust oli sellel, et ma tundsin, et ma olen koju jõudnud. Ärkanud enda sees. Äratanud oma südame. Tunnetanud taas, et mu süda lööb. Ja lööb heas tempos.
Meil kõigil on oma mõtted ja hääl…ja need on väärt kōlaks. Siis, kui on õige hetk. Võib-olla alguses peavad need kõlama ainult sinu mõtetes. Anna sellele aega.
Kui Sul on oma hääl, siis hääle omamise juurde käib ka oskus alati mitte oma häälest valjult ja domineerivalt teada anda. Vaikimine ja kuulamine on hääle ja aususe juures sama oluline osa.
Ma soovitan ikka ja jälle leida aega, et luua vaikus ja rahu. Täpselt nii palju, kui Sina vajad seda. Mõni talub seda rohkem, teine vajab seda rohkem.
Ja siis, kui on vaikus loodud, kirjuta/mõtle südamest ja ausalt. Ja siis natukene veel ausamalt. Nii, et sinu hing heliseb ja sinu keha väriseb. Elevusest ja ootusest – aususest enda vastu.
On üks ilus väljend – halb päev egole on hea päev hingele.
Jõua kohta, kus Sa oled olnud aus ja siis nüüd… ole natukene veel rohkem… Täiesti lõpuni – iga oma ilusa keharakuga.